ILLUSTRATION HER Olivia hõikab MA ARVAN KÜLL ME aga enne kui ta jõuab lause lõpetada jääb ta koos Oskariga kasti lõksu APPI APPI karjuvad nad AIDAKE MEID SIIT VÄLJA Ohh küll raputab Mis sa arvad kuhu me oleme sattunud küsib Oskar Ta näib hirmununa ega tunne end kuigi hästi Oskari tillukesed hambad plagisevad nii kõvasti et seda võiks lausa pidada trummisooloks Ma ei tea Oskar aga mulle tundub et oleme siin olnud juba terve igaviku vastab Olivia Olivia ja Oskar tunnevad kuidas olemine kastis muutub aina palavamaks kuid neil pole aimugi kus nad on kuhu neid viiakse ja miks nad üldse selles kastis on Ma nii igatsen meie väikest tiigikest kus on palju kalu ning kus õhk on karge ja värske räägib Olivia Mõlemad sulgevad silmad ja kujutavad ette sinises vees ringi ujuvaid väikseid kalakesi Tõepoolest mina ka vastab Oskar endal suu vett jooksmas Aeg aina venib ja kahel saarmast sõbral on surmigav kuid ühtäkki rappub kast väga kõvasti ning nad käivad selles uperkuuti

Hinweis: Dies ist eine maschinenlesbare No-Flash Ansicht.
Klicken Sie hier um zur Online-Version zu gelangen.